Toidupolitsei kubermanguülevaade

Toidupolitsei kubermanguülevaade

Eestis on hea elada. Juba 1790-tel jõudis selle arusaamiseni Tumanski, kui koostas siinse kubermangu ülevaadet. Tsaari soovil uuris ta kohalikke olusid Eesti ja Karjala aladel.Ta kirjeldas paljusid ravimtaimi, mille abil kohalikud ennast turgutavad. Tooksin siinkohal väikese ülevaate, kudas me sealtpoolt vaadates paistame. Tumanski märkas upsjuure, maarjaheina, soovõhu, arujumika ja paljude teiste taimede kasutamist rahvameditsiinis. Muuhulgas pani ta tähele ka kaselehtede kasutamist tervendajana. Saunaprotseduuri sügava sisu jäi talle siiski arusaamatuks.
„…tšuudid ja eestlased pruugivad kasesauna sellisel viisil: võtavad noori kaselehti, laotavad need maha, pärast katavad end nendega, see tekitab higi ja puhastab verd”. Eks ka nii võiks proovida, aga tavapärane on ikka kaseviht .
Kase kohta oli tal veel tähelepanekuid: „… kevadel on väga vajalik ning tervisele kasulik juua tema mahla, ja mõned teevad sellest mahlast mitmesugusete ainete lisamise abil jooki, mis sarnaneb šampanjeriveiniga, teised aga korralikku äädikat”. Ka jõhvikate kasutamine sai ära märgitud. „Jõhvikat, seda nii kiiduväärset ja kasulikku vilja tarvitatakse kasuga paljude sisemiste ja välimiste haiguste vastu ja tuleb imeks panna, et ei leidu kedagi, kes laseks neid marju müügile ja asendaks nendega sidruneid”. Juba kakssada aastat saadi ka rikaste ja ilusate maailmas aru, et elusk vajalik on kohapeal olemas, loodus on nii seadnud, et kus on inimene põliselt elanud, seal on selleks ka sobivad tingimused loodud. Just sellele laiukraadile vastavad. Paneb imestama, et meil julgevad paljud väita, et ilma roheliste pulbrite ja tablettideta oleme määrarud hukule. Pigem vastupidi. Meie esivanemad venitasid edukalt tänapäeva välja, juba väga pikka aega on meid, eestlasi, siis miljoni tuuris elanud. Sobiv hulk sellel maatükil toimetulekuks. Ja mina ei hüsteeritseks väikese rahvaarvu vähenemise üle – kui meid on vähem, vajame me ju ka vähem ühiste kulutuste tarbeks. Ainult orjapidajal on põhjust ähmis olla, kui orje väheks jääb. Demokraatias toimib elu ikka endistviisi edasi. Kui kõik panustavad ühisesse elukeskkonda. Kui kõik saavad maailma toimimisest sarnases dimensioonis aru.
Eks toidu puhul on oluline kõigepealt ta ära tunda. Seda tarkust annavad meile esivanemad – söödava mittesöödavast eristamise. Tänasel päeval oleme me ennast naiivselt usaldanud toidukokkukeetjate kätesse. Kas nad on sama hoolivad ja jätkusuutlikkust, rahva edenemisest hoolivad, näitab ajalugu. Mõned tahavad kahjuks ruttu pappi . Kui paljud tootjad on targale tarbijale vahele jäänud toidu solkimisega, nende toodetest loobutakse. Näiteks müües vorsti, milles pole
liha. Aga meie rakumälu väidab, et vorst = peenestatud ja maitsestatud liha, mitte sojavalk ja lihamaitseline kemikaal. Küpsis oli ikka jahu, muna, või ja suhkur, mitte sünteetiliselt toodetud margariin segatud muude kahtlaste pulbritega. Mis juhtub, on see, et toit tapetakse ära. Ta ei sisalda enam vitamiine, bioaktiivseid aineid ja mikroelemente, nagu looduse poolt ette nähtud. Ta ei annagi meile eluks vajalikku materjali ja nii ongi vaja tablette juurde manustada. Meie oleme tüütlejale usaldanud toiduvalmistamise, et aega kokku hoida ja oleme nõus osa oma teenistusest neile andma. Nemad aga ei anna meile seda, mida soovime – tervislikku toitu, vaid on selle odavuse saavutamiseks muundanud kauasäilivaks kaloriks. Jah, kaloreid on, toitu kehale mitte. Niisiis, usalduse tagasivõitmine ei pea lihtne olema. Eks me siis niikaua püüame ise, päritud tarkuse baasil keeta ja küpsetada. Meil on juurkad, mille toiteväärtus vastu kevadet isegi suureneb – need tunnevad, et kevad tulekul ja panevad elumahlad liikvele. Pole vaja ei kurki ega plastmasstomatit, väga hästi kõlbab krõbistamiseks toores peet, kapsas, kaalikas, kõrvits. Rääkimata porgandist. Ikka eestimaised, kohalikult talunikult hangitud. Ja kui sinna juurde saab veel täispiima, milles 30000 bioaktiivset ainet sees. Ja värskelt jahvatatud jahust teraviljatooteid. Võimalikult täisteralisi. No siis peaks karv läikima küll.
Äkki peaks meie, eestlased, hakkama elama nagu suur pere. Noh et ühendame need juba olemasolevad kärgpere veel suuremaks. Keegi peab lehma, keegi kasvatab kartulit, keegi koob puhtast lambavillast sokke-kampsuneid. No ja siis selle lisaväärtuse arvelt, mille oleme väljaspoole müünud, ostame ka natuke, nii vähe kui võimali nii palju, kui vajalik, plastmassvidinaid, elektroonikajuppe ja lendavaid taldrikuid.
Tumanskl oli õigus, ega meil on tegelikult juba eluks ja edenemiseks vajalik olemas. Skype, uraan, viljakas maa, põlevkivikeemia. Kui me neid juhuslikult just maha pole müünud neile, kes meid pärast pidama hakkavad.
Järgmises loos jätkan Eesti elu kiitmist, kirjutan meest ja meestest.

Ene Lill